See, kuhu ma Kallisabal sattusin, oli täiesti erinev maailm sellest, mis mu ümber iga päev on. Pühapäeval astusin lõpuks poole-aastasest Laulukarusselli-tuurist maha, jõudes Karliga kooli- linna-, maakonna- ja kahe televooru võiduga finaalini. Mis siis, et kohta ei saanud, minu jaoks oli ta ammu võitnud. Nüüd jälle koolis olles räägivad lapsed, kus nad vaheajal kõik reisimas on käinud ja mina kuulutan siis ka uhkelt, et aga mina reisisin ühte muinasjutumetsa, kus päevad ei olnudki nagu päris päevad, vaid see oli kõik üks muinasjutt. Just sellises muinasjutus ma tahaksingi elada, kus ei pea kogu aeg endast andma ja kellelegi oma andekust või taset tõestama, vaid saab olla ise enda sees ja omaette. Mulle meeldis see vägavägaväga, et ma ei pidanud rääkima, vaid sain kaua tasakesi olla oma mõtetega. Vaatasin kogu mängu ilu justkui kaugemalt, jälgisin ja imetlesin inimesi enda ümber ja muudkui imestasin, mida inimesed oskavad! Mul ei ole olnud aega uuesti vardaid kätte võtta, sest neljapäeval on Viljandi koolis 2 arvestust ja reedel ka 1. Ja tööpäevad koolis ja muusikakoolis on õhtul 6-ni. Aga Kallisabalt koju tulles oli külas mu õde oma noorima tütrega ja sain hetke olla ikka väga populaarne oma väikeste imeliste tööproovidega. Mõtlen praegu, et äkki nägin ma seda unes, see tundub distantsilt veel imelisem. Aga peab vist ikka uskuma, sest lõngakott punnitab nurgas siiani ja tõestab, et on tegija mees (või naine). Aitäh Saara ja Anud ja kõik teised, kelle nimesidki ma ei tea, see oli väga ilus olemine!!! Tea